17. mail avas Muuseumiöö raames oma uksed ka Võhma muuseum – ja meie rõõmuks külastas seda õhtu jooksul pea 70 inimest! Külalisi tuli nii Võhmast, naaberkülades­t kui kaugemaltki, ja muuseumist sai sel õhtul kohtumispaik kõigile neile, kes hoolivad oma kodukoha loost.

Külastajaid võttis vastu ja Võhma ajaloo püsiväljapanekut tutvustas Monika Jõemaa – Võhma Ajaloo Sõprade Seltsi asutaja ja toonane eestvedaja, kes täna juhib Põhja-Sakala raamatukogu. Endise muuseumitöötajana oskab Monika näha ja esile tuua meie pärandit nii, et see muutub elavaks ja kõnetavaks ka tänapäeva vaatajale.

Õhtu pakkus lisaks ajaloolistele eksponaatidele ka palju üllatusi. Põnevust tekitas nn pimekohting eesti kirjandusega – kohalikku maakonnalehte pakitud raamatud ootasid avastajaid. Keegi leidis Jüri Jaansoni "Sauruse tee", teine rõõmustas, et just tema sai kaasa "Kes tappis Urmas Oti?" – iga raamat leidis oma lugeja.

Töötuba, kus sai voltida pisikese oma raamatu, juhendas Võhma raamatukoguhoidja Malle Kaasik, kes kutsus üles oma kätega looma midagi ainulaadset. Samuti oli muuseumis võimalus laenata lugemiseks raamatuid, mis räägivad Võhmast ja meie kandi ajaloost – selle eest kandis hoolt teine raamatukoguhoidja Maire Ränkel. Monika, Malle ja Maire panus muutis Muuseumiöö veelgi sisukamaks ja isiklikumaks.

Lahendada sai ristsõnu, vastata küsimustikule "Milline raamat sa oleksid?" ja panna proovile oma taip. Avatud oli ka külalisteraamat, kuhu kirjutati palju toredaid sissekandeid. Eriti jäi meelde Võhmas sündinud, praegu Suure-Jaanis elava proua Enna ütlus muuseumist lahkudes: "Vaata, kui ilusas linnas ma sündinud olen!"

Eriliselt südantsoojendav oli kohtumine viimaste muuseumikülalistega, kes olid enne Võhmat käinud Sürgaveres radaritornis ja plaaninud edasi suunduda Viljandisse. Kohapeal kuulsid nad aga tuttavatelt, kes just Võhmast tulid, et siin on väga vahva – ja otsustasid teekonda muuta. Nad jõudsid muuseumi otse õhtu lõpuks ja lahkudes kõlas siiras tänu: "Nii-nii tore, et tulime."

Ja ahjaa – isegi rongiga sai sõita!

Need viis tundi möödusid kui linnutiivul. Suur tänu kõigile, kes aitasid kaasa: Monika, Malle, Maire, Janek – ja veel suurem aitäh kõigile, kes meie juurde tee leidsid. Kohtumiseni taas Võhma muuseumis – juba 11.–12. juulil, Võhma linnapäevadel!

Muuseumiöö Põhja-Sakala vallas pakkus elamusi veel mitmel pool: Sürgaveres sai uudistada harva avatud ilmaradarit ja osaleda ekskursioonidel radaritorni sees, Hüpassaares aga tutvuda Eesti ühe tuntuma koorimuusiku Mart Saare elu ja loominguga tema kodumuuseumis ning avastada omanäolise muuseumivahi Kalle Jaaniste tegemisi. Aitäh kõigile, kes korraldasid ja kaasa lõid – iga panus andis sellele õhtule oma näo ja väärtuse.

Angela Härm, Võhma Ajaloo Sõprade Seltsi juhatuse liige
 

Rohkem pilte leiad galeriist Muuseumiöö 2025.

 

Kui muidu astuti sisse kahekesi-kolmekesi, siis ühel hetkel olid kõik justkui kokku leppinud – tuba sai äkki rahvast täis. FOTO: Maire Ränkel